Nikujaga supp.

Mina, vana supisõber sain üht ülimalt head leemekest Jaapanis.
Tänud Davele, kes seda suppi söönud oli ning ühel õhtul Tono käest tellis.
Tegimegi Eesti-Jaapani õhtusöögi jaapanlanna Tonoga. Retsepti saatis ta hiljem mulle. Jaapani prouad valmistavad seda oma kallistele kaasadele erilisteks puhkudesk ja suure armastuse näitamiseks. Igatahes, kui Dave tellis seda suppi , siis Tono kihistas terve õhtu tütarlapselikult naerda.

It's good news that you feel better.
And,I hope you keep Love fever (love for Japan?) in your heart.

Now, I send to you Nikujaga-soup resipe.

Potato : 4
Onion : 1
Beef : 200g
Sugar : 3 spoon
Japanese rice wine : 2 spoon
Soy Sauce : 4 or 5 spoon
Water : 2 cup (or more)

If you can't get Japanese rice wine, please try to white wine.

Happy cooking !

Leidsin veel netist ühe täpsema õpetuse.
INGREDIENTS (for 2 people):
-1/4 lb thinly sliced beef loin to be cut into bite sized pieces
-2 potatoes to be cut into adequite pieces
-1 onion to be cut into wedges
-1 cup of soup stock taken from bonito and tangle (I just use instant bouillon)
-1 tbsp mirin (mirin is cooking wine with sugar added)
-1 tbsp sugar
-2 tbsp soy sauce


1)Heat 1 tbsp of vegetable oil in a deep pot and saute beef quickly on high heat.
2)Add onion & potato in the pan and saute together.
3)Pour soup stock and then, start boiling on medium heat.
4)Remove scum that floats in the pan.
5)Turn down the heat to low and simmer until potatoes get softened.
6)Add sugar and mirin to simmer for about 5 minutes and finally add soy sauce.
7)Simmer until the liquid is almost gone.

*Sugar must be added first, then follows soy sauce. If you do this way round, nikujaga does not absorbe sugar well. This is applicable to most of Japanese cooking, and is very important.

Taste of home cooking is called "ofukuro no aji" in Japanese and we will never get bored of it.

Mina tegin oma vanaisa salatit,
mille retsepti ta tõi kord komandeeringult kaasa ning vanaema mainis alati pisut nokkivalt, et salat maitseb seetõttu nii hea, et vanaisale õpetas selle salati valmistamist keegi daam....:)

Jaapanlastele meeldis väga, et salat oli nii värviline ja see pani mindki mõtlema, et kas kas meie toit on siin Eestis tõesti värviline?
Jõulutaldrik: must vorst, pruunikas kapsas, kollane kartul, punane pohlamoos, kuldne kõrvits ja kirju sült. Äkki tõesti.

Vanaisa Leningradi salati retsept:
Ehtsad Eesti kollased kartulid-
Jaapanisse sisse smuugeldatud, ning , kui tolliametnik neid läbi kilekoti katsus ja küsis, mis need on siis ma vastasin, et "womens things" ja tolliametnik võttis käe ruttu ära-mine sa tea, mis need "womens things" on, eks ole ju..

keeda kartul koorega jahuta ja lõika sektoriks
tomat
kurk
müre kurk(või marineeritud, hapu)
punane sibul, viiluta

pane kaussi järjekorras:
tomat+natuke soola+kurk+natuke soola+hapukurk+sibul+natuke soola+paprika+kartul+natuke soola ja pisut pipart.
lase seista mõni minut,
kalla peale õli: eriti ehe maitse jääb päevalilleõliga aga saab ka rapsi,oliiviga hakkama,
sega ja söö.

Magustoiduks olid pannkoogid meega. Viimase koogi pärast läks võitluseks.

Nice dragon...

Ikka ja jälle ajab see lihtne lause mind naerma.
Kaks suurt ja meest, Ameerika+India, tegid oma elukaid ja pesasid metsasallu. Noh, mets tinglikult, sest eksida sinna pole võimalik-linn on ümberringi. Jaapani möistes küla ümberringi.

Noored ja vihased kunstnikud, tohutu konseptsioon ja keeruline jutt, täis pikitud india filosoofiat ja moodsa kunsti meediumite sõnavara.
Projekti kaasati kohalikud muusikud, kes avamispäeval looduse helisid võimendasid ise metsas peidus olles ja pille tinistades.

Väike vahepala.

Enam-vähem kõik jaapani vanad inimesed tuterdavad naljakalt.
Algul ma mõtlesin, et see tuleb sellest, et nad on elu jooksul nii palju maavärinaid tundnud, et on tänu sellele omandanud veidra kõnnaku (noh, umbes nagu meremehed, kes eluaeg kõikuval alusel on köndinud). Mu teooria lükkas ümber islandlanna-neil ju seal ka maavärinad ning kõik vanainimesed könnivad korralikult.
Teine teooria on segu sussidest ja istumisest.
1)pidevalt susse jalga toppides ja ära võttes(ka vetsus on oma sussid, mida vahetatakse) on tekkinud lohisev könnak.
2)traditsiooniliselt istutakse põlvili ning see tekitab vananedes ja liigeste kuludes deformatsioone, mis tekitab tuterdava könnaku.

Ühesõnaga, ühel päeval, kui autorid oma koha ja spetsiifikaga veel vaeva nägid ja tohutut karkassi ehitasid möödus neist Joshi-san.
Joshi-san on vabatahtlik kohalik, kes käib ja klõpsib igal pool kaamerat.
Ta näeb välja täpselt selline nagu köik jaapani turistid mujal maailmas. Minu austaja.
(Naljahambad fantaseerisid teemal, et kodus on tal terve seinatäis fotosid aastatest 2006 ja 2009, kus suures plaanis olen mina ja taustal muu festival. No ma loodan, et on ikka muudki.)

Joshi-san käis korraks jalutamas ja vaatamas kuidas töö edeneb. Ta peatus Dave ja Ude töö juures ning küsis, mida see endast kujutab.
Dave jaapani keel on korralik aga kuna neil just tol hetkel oli elukat ehitamas abiks üks tore tuleneelaja, kes andis vinge etenduse avatseremoonial, siis Dave jättis seletamise keerulisema osa tema hooleks.
Dave, Ude ja jaapani poiss seletasid pikalt ja laialt oma töö kontseptsiooni ja ideed ja kogu filosoofiat. Ja et kindlasti ei ole tegu mingite kindlate kujundite ja selgepiiriliste olenditega-vaid pigem koha spirituaalsusega, mis võtab lõpliku vormi vaataja silmades.
Nad vehkisid kätega, käisid läbi kogu lahmaka ala, kus ühistöö laiutama hakkas ja rääkisid, rääkisid ja rääkisid. No teate ju küll, kui kunstnik hoogu satub ja oma loomeprotsessist vaimustunult köneleb.

Joshi-san kuulas pooletunnise loengu ära, noogutas elavalt kaasa ja tegi mõistvaid häälitsusi.
Töstis oma seebikarbi.
Klõps!
ütles:
"Nice Dragon".
..ja tuterdas minema.

Kunstnikud jäid suu ammuli järgi vahtima. Nad olid ausalt öeldes löödud, et kogu nende sügavamõtteline sisu mahtus kahte tillukesse sönasse.Mis siis, et Joshi-sani antud nimi sobis hästi Ude ehitatud tohutule elukale. Ude oli eriti solvunud.
Kogu lugu räägiti ka ülejäänud festivalil osalejatele õhtusöögilauas.

Mõni päev hiljem oli kohalikule publikule mõeldud avalik presentatsioon ja kõikide osalejate kunstiprojektide tutvustus. Dave näitas oma skulptuure.
Üht figuratiivset tööd kommenteeris
jaapanlasest pealtvaataja: "Oo, small dragon!".
Ude oli jahmunud: "Do they really like dragons?"

Ma nii naersin, et piinlik hakkas, sest enamus publikust ei saanud sest naljast aru.
Kui Dave ja Ude rääkisid "nice dragoni" lugu õhtusöögilauas libises jutt horoskoopidele ja tuli välja, et köik festivalil osalevad naised on draakoni aastal sündinud.
Nice dragon on igati sobiv pealkiri :D

Ai Weiwei näitus

Need kaks kaussi jõepärlitega olid suured nagu vannid ja pilgeni pärle täis. Taiese ees kiri: palun hoida vähemalt pool meetrit eemale kollase riba taha.






Aega nappis aga hüppasime sealt Udeyga läbi.
Ai Weiwei on vinge mees, pole midagi öelda.
Vöimas väljendusrikas pildikeel väga lihtsate vahenditega.
Mu lemmiktöö kahe kausitäie päris jöepärlite(naine, noh) körval
olid suured fotod, kus kunstnik laseb käest pudineda miljon aastat vana Hiina vaasi.
Tore oli ka istuda Qingi dünastia ajastu toolidel.
Huvitav, miks muldvanad toolid on palju mugavamad istumiseks, kui tänapäeval?
Lisaks on need veel hiinlastele tehtud toolid, kes on palju pisemad, kui lopsakate vormidega pöhjamaa piiga ja pikka kasvu india skulptor.
Peaaegu uppusime neisse.
Aga, kui nüüd hoolega mötelda, siis oli vanas Hiinas pisikesele imperaatorile ümber ihu mähitud tohutu kuhi igasugu riideid, kulda ja karda, et ta ikka suurem ja võimsam paistaks ja ega seda tooli sealt alt vist paista ei olnudki.

Mh, veel oli tore installatsioon: muldvana palk, mille otsast uuristatud auk oli Hiina riigi kujuline.
Aasia kunst, vöib olla kogu maailma oma paistab liikuvat eriti lihtsate vormide poole.
Ai Weiwei lihtne puuriit, kus puuhalud on vaheldumisi vanade uksenikerdustega tundus peaaegu maagilise vahendina vöi ajamasinana-ja ei mingeid keerulisi konstruktsioone.
Huvitav, kas ajamasina tunne tekiks ka sel pölvkonnal, kes pole iial puuriita näinud?

Siit saab lugeda pisut:
http://artobserved.com/go-see-tokyo-ai-weiwei-according-to-what-at-mori-art-museum-through-nov-8-2009/

Mori Art Muuseum.
Selline vaade on Mori tornist Tokyole. Väga romantiline.




www.mori.art.museum

Arkan hommikul ja keda ma esimesena naen!

Scottie Wrighti!!!!!!!!!!!!!!!!!
Seisis ukse taga ja viskas nalja!
Ma seda nalja siin ei kirjelda: liiga isiklik:P
Maailmakuulus jazzmuusik. Just näitas ETVst miskit saadet kus ta oli.
http://www.youtube.com/watch?v=HP41co1jAAI