Nice dragon...

Ikka ja jälle ajab see lihtne lause mind naerma.
Kaks suurt ja meest, Ameerika+India, tegid oma elukaid ja pesasid metsasallu. Noh, mets tinglikult, sest eksida sinna pole võimalik-linn on ümberringi. Jaapani möistes küla ümberringi.

Noored ja vihased kunstnikud, tohutu konseptsioon ja keeruline jutt, täis pikitud india filosoofiat ja moodsa kunsti meediumite sõnavara.
Projekti kaasati kohalikud muusikud, kes avamispäeval looduse helisid võimendasid ise metsas peidus olles ja pille tinistades.

Väike vahepala.

Enam-vähem kõik jaapani vanad inimesed tuterdavad naljakalt.
Algul ma mõtlesin, et see tuleb sellest, et nad on elu jooksul nii palju maavärinaid tundnud, et on tänu sellele omandanud veidra kõnnaku (noh, umbes nagu meremehed, kes eluaeg kõikuval alusel on köndinud). Mu teooria lükkas ümber islandlanna-neil ju seal ka maavärinad ning kõik vanainimesed könnivad korralikult.
Teine teooria on segu sussidest ja istumisest.
1)pidevalt susse jalga toppides ja ära võttes(ka vetsus on oma sussid, mida vahetatakse) on tekkinud lohisev könnak.
2)traditsiooniliselt istutakse põlvili ning see tekitab vananedes ja liigeste kuludes deformatsioone, mis tekitab tuterdava könnaku.

Ühesõnaga, ühel päeval, kui autorid oma koha ja spetsiifikaga veel vaeva nägid ja tohutut karkassi ehitasid möödus neist Joshi-san.
Joshi-san on vabatahtlik kohalik, kes käib ja klõpsib igal pool kaamerat.
Ta näeb välja täpselt selline nagu köik jaapani turistid mujal maailmas. Minu austaja.
(Naljahambad fantaseerisid teemal, et kodus on tal terve seinatäis fotosid aastatest 2006 ja 2009, kus suures plaanis olen mina ja taustal muu festival. No ma loodan, et on ikka muudki.)

Joshi-san käis korraks jalutamas ja vaatamas kuidas töö edeneb. Ta peatus Dave ja Ude töö juures ning küsis, mida see endast kujutab.
Dave jaapani keel on korralik aga kuna neil just tol hetkel oli elukat ehitamas abiks üks tore tuleneelaja, kes andis vinge etenduse avatseremoonial, siis Dave jättis seletamise keerulisema osa tema hooleks.
Dave, Ude ja jaapani poiss seletasid pikalt ja laialt oma töö kontseptsiooni ja ideed ja kogu filosoofiat. Ja et kindlasti ei ole tegu mingite kindlate kujundite ja selgepiiriliste olenditega-vaid pigem koha spirituaalsusega, mis võtab lõpliku vormi vaataja silmades.
Nad vehkisid kätega, käisid läbi kogu lahmaka ala, kus ühistöö laiutama hakkas ja rääkisid, rääkisid ja rääkisid. No teate ju küll, kui kunstnik hoogu satub ja oma loomeprotsessist vaimustunult köneleb.

Joshi-san kuulas pooletunnise loengu ära, noogutas elavalt kaasa ja tegi mõistvaid häälitsusi.
Töstis oma seebikarbi.
Klõps!
ütles:
"Nice Dragon".
..ja tuterdas minema.

Kunstnikud jäid suu ammuli järgi vahtima. Nad olid ausalt öeldes löödud, et kogu nende sügavamõtteline sisu mahtus kahte tillukesse sönasse.Mis siis, et Joshi-sani antud nimi sobis hästi Ude ehitatud tohutule elukale. Ude oli eriti solvunud.
Kogu lugu räägiti ka ülejäänud festivalil osalejatele õhtusöögilauas.

Mõni päev hiljem oli kohalikule publikule mõeldud avalik presentatsioon ja kõikide osalejate kunstiprojektide tutvustus. Dave näitas oma skulptuure.
Üht figuratiivset tööd kommenteeris
jaapanlasest pealtvaataja: "Oo, small dragon!".
Ude oli jahmunud: "Do they really like dragons?"

Ma nii naersin, et piinlik hakkas, sest enamus publikust ei saanud sest naljast aru.
Kui Dave ja Ude rääkisid "nice dragoni" lugu õhtusöögilauas libises jutt horoskoopidele ja tuli välja, et köik festivalil osalevad naised on draakoni aastal sündinud.
Nice dragon on igati sobiv pealkiri :D