vasak ja parem

Valmistan ette oma järgmist näitust ning surfasin üüratus googli pildisahtlis ja mis ma märkasin.
Valdav enamus fotosid naistest, kes toidavad last rinnaga on suunaga vasakult paremale. Naise nägu on nn.lugemise suunas. Beebit ja kogu rinnaga toitmist on paremini näha. Tegevus kui selline joonistub kompositsiooniga vasakult paremini

JNE..pean aega varuma, et see löpuni kirjutada...mõni öö ei tule kindlasti und sest toas on 10c sooja.

Nikujaga supp.

Mina, vana supisõber sain üht ülimalt head leemekest Jaapanis.
Tänud Davele, kes seda suppi söönud oli ning ühel õhtul Tono käest tellis.
Tegimegi Eesti-Jaapani õhtusöögi jaapanlanna Tonoga. Retsepti saatis ta hiljem mulle. Jaapani prouad valmistavad seda oma kallistele kaasadele erilisteks puhkudesk ja suure armastuse näitamiseks. Igatahes, kui Dave tellis seda suppi , siis Tono kihistas terve õhtu tütarlapselikult naerda.

It's good news that you feel better.
And,I hope you keep Love fever (love for Japan?) in your heart.

Now, I send to you Nikujaga-soup resipe.

Potato : 4
Onion : 1
Beef : 200g
Sugar : 3 spoon
Japanese rice wine : 2 spoon
Soy Sauce : 4 or 5 spoon
Water : 2 cup (or more)

If you can't get Japanese rice wine, please try to white wine.

Happy cooking !

Leidsin veel netist ühe täpsema õpetuse.
INGREDIENTS (for 2 people):
-1/4 lb thinly sliced beef loin to be cut into bite sized pieces
-2 potatoes to be cut into adequite pieces
-1 onion to be cut into wedges
-1 cup of soup stock taken from bonito and tangle (I just use instant bouillon)
-1 tbsp mirin (mirin is cooking wine with sugar added)
-1 tbsp sugar
-2 tbsp soy sauce


1)Heat 1 tbsp of vegetable oil in a deep pot and saute beef quickly on high heat.
2)Add onion & potato in the pan and saute together.
3)Pour soup stock and then, start boiling on medium heat.
4)Remove scum that floats in the pan.
5)Turn down the heat to low and simmer until potatoes get softened.
6)Add sugar and mirin to simmer for about 5 minutes and finally add soy sauce.
7)Simmer until the liquid is almost gone.

*Sugar must be added first, then follows soy sauce. If you do this way round, nikujaga does not absorbe sugar well. This is applicable to most of Japanese cooking, and is very important.

Taste of home cooking is called "ofukuro no aji" in Japanese and we will never get bored of it.

Mina tegin oma vanaisa salatit,
mille retsepti ta tõi kord komandeeringult kaasa ning vanaema mainis alati pisut nokkivalt, et salat maitseb seetõttu nii hea, et vanaisale õpetas selle salati valmistamist keegi daam....:)

Jaapanlastele meeldis väga, et salat oli nii värviline ja see pani mindki mõtlema, et kas kas meie toit on siin Eestis tõesti värviline?
Jõulutaldrik: must vorst, pruunikas kapsas, kollane kartul, punane pohlamoos, kuldne kõrvits ja kirju sült. Äkki tõesti.

Vanaisa Leningradi salati retsept:
Ehtsad Eesti kollased kartulid-
Jaapanisse sisse smuugeldatud, ning , kui tolliametnik neid läbi kilekoti katsus ja küsis, mis need on siis ma vastasin, et "womens things" ja tolliametnik võttis käe ruttu ära-mine sa tea, mis need "womens things" on, eks ole ju..

keeda kartul koorega jahuta ja lõika sektoriks
tomat
kurk
müre kurk(või marineeritud, hapu)
punane sibul, viiluta

pane kaussi järjekorras:
tomat+natuke soola+kurk+natuke soola+hapukurk+sibul+natuke soola+paprika+kartul+natuke soola ja pisut pipart.
lase seista mõni minut,
kalla peale õli: eriti ehe maitse jääb päevalilleõliga aga saab ka rapsi,oliiviga hakkama,
sega ja söö.

Magustoiduks olid pannkoogid meega. Viimase koogi pärast läks võitluseks.

Nice dragon...

Ikka ja jälle ajab see lihtne lause mind naerma.
Kaks suurt ja meest, Ameerika+India, tegid oma elukaid ja pesasid metsasallu. Noh, mets tinglikult, sest eksida sinna pole võimalik-linn on ümberringi. Jaapani möistes küla ümberringi.

Noored ja vihased kunstnikud, tohutu konseptsioon ja keeruline jutt, täis pikitud india filosoofiat ja moodsa kunsti meediumite sõnavara.
Projekti kaasati kohalikud muusikud, kes avamispäeval looduse helisid võimendasid ise metsas peidus olles ja pille tinistades.

Väike vahepala.

Enam-vähem kõik jaapani vanad inimesed tuterdavad naljakalt.
Algul ma mõtlesin, et see tuleb sellest, et nad on elu jooksul nii palju maavärinaid tundnud, et on tänu sellele omandanud veidra kõnnaku (noh, umbes nagu meremehed, kes eluaeg kõikuval alusel on köndinud). Mu teooria lükkas ümber islandlanna-neil ju seal ka maavärinad ning kõik vanainimesed könnivad korralikult.
Teine teooria on segu sussidest ja istumisest.
1)pidevalt susse jalga toppides ja ära võttes(ka vetsus on oma sussid, mida vahetatakse) on tekkinud lohisev könnak.
2)traditsiooniliselt istutakse põlvili ning see tekitab vananedes ja liigeste kuludes deformatsioone, mis tekitab tuterdava könnaku.

Ühesõnaga, ühel päeval, kui autorid oma koha ja spetsiifikaga veel vaeva nägid ja tohutut karkassi ehitasid möödus neist Joshi-san.
Joshi-san on vabatahtlik kohalik, kes käib ja klõpsib igal pool kaamerat.
Ta näeb välja täpselt selline nagu köik jaapani turistid mujal maailmas. Minu austaja.
(Naljahambad fantaseerisid teemal, et kodus on tal terve seinatäis fotosid aastatest 2006 ja 2009, kus suures plaanis olen mina ja taustal muu festival. No ma loodan, et on ikka muudki.)

Joshi-san käis korraks jalutamas ja vaatamas kuidas töö edeneb. Ta peatus Dave ja Ude töö juures ning küsis, mida see endast kujutab.
Dave jaapani keel on korralik aga kuna neil just tol hetkel oli elukat ehitamas abiks üks tore tuleneelaja, kes andis vinge etenduse avatseremoonial, siis Dave jättis seletamise keerulisema osa tema hooleks.
Dave, Ude ja jaapani poiss seletasid pikalt ja laialt oma töö kontseptsiooni ja ideed ja kogu filosoofiat. Ja et kindlasti ei ole tegu mingite kindlate kujundite ja selgepiiriliste olenditega-vaid pigem koha spirituaalsusega, mis võtab lõpliku vormi vaataja silmades.
Nad vehkisid kätega, käisid läbi kogu lahmaka ala, kus ühistöö laiutama hakkas ja rääkisid, rääkisid ja rääkisid. No teate ju küll, kui kunstnik hoogu satub ja oma loomeprotsessist vaimustunult köneleb.

Joshi-san kuulas pooletunnise loengu ära, noogutas elavalt kaasa ja tegi mõistvaid häälitsusi.
Töstis oma seebikarbi.
Klõps!
ütles:
"Nice Dragon".
..ja tuterdas minema.

Kunstnikud jäid suu ammuli järgi vahtima. Nad olid ausalt öeldes löödud, et kogu nende sügavamõtteline sisu mahtus kahte tillukesse sönasse.Mis siis, et Joshi-sani antud nimi sobis hästi Ude ehitatud tohutule elukale. Ude oli eriti solvunud.
Kogu lugu räägiti ka ülejäänud festivalil osalejatele õhtusöögilauas.

Mõni päev hiljem oli kohalikule publikule mõeldud avalik presentatsioon ja kõikide osalejate kunstiprojektide tutvustus. Dave näitas oma skulptuure.
Üht figuratiivset tööd kommenteeris
jaapanlasest pealtvaataja: "Oo, small dragon!".
Ude oli jahmunud: "Do they really like dragons?"

Ma nii naersin, et piinlik hakkas, sest enamus publikust ei saanud sest naljast aru.
Kui Dave ja Ude rääkisid "nice dragoni" lugu õhtusöögilauas libises jutt horoskoopidele ja tuli välja, et köik festivalil osalevad naised on draakoni aastal sündinud.
Nice dragon on igati sobiv pealkiri :D

Ai Weiwei näitus

Need kaks kaussi jõepärlitega olid suured nagu vannid ja pilgeni pärle täis. Taiese ees kiri: palun hoida vähemalt pool meetrit eemale kollase riba taha.






Aega nappis aga hüppasime sealt Udeyga läbi.
Ai Weiwei on vinge mees, pole midagi öelda.
Vöimas väljendusrikas pildikeel väga lihtsate vahenditega.
Mu lemmiktöö kahe kausitäie päris jöepärlite(naine, noh) körval
olid suured fotod, kus kunstnik laseb käest pudineda miljon aastat vana Hiina vaasi.
Tore oli ka istuda Qingi dünastia ajastu toolidel.
Huvitav, miks muldvanad toolid on palju mugavamad istumiseks, kui tänapäeval?
Lisaks on need veel hiinlastele tehtud toolid, kes on palju pisemad, kui lopsakate vormidega pöhjamaa piiga ja pikka kasvu india skulptor.
Peaaegu uppusime neisse.
Aga, kui nüüd hoolega mötelda, siis oli vanas Hiinas pisikesele imperaatorile ümber ihu mähitud tohutu kuhi igasugu riideid, kulda ja karda, et ta ikka suurem ja võimsam paistaks ja ega seda tooli sealt alt vist paista ei olnudki.

Mh, veel oli tore installatsioon: muldvana palk, mille otsast uuristatud auk oli Hiina riigi kujuline.
Aasia kunst, vöib olla kogu maailma oma paistab liikuvat eriti lihtsate vormide poole.
Ai Weiwei lihtne puuriit, kus puuhalud on vaheldumisi vanade uksenikerdustega tundus peaaegu maagilise vahendina vöi ajamasinana-ja ei mingeid keerulisi konstruktsioone.
Huvitav, kas ajamasina tunne tekiks ka sel pölvkonnal, kes pole iial puuriita näinud?

Siit saab lugeda pisut:
http://artobserved.com/go-see-tokyo-ai-weiwei-according-to-what-at-mori-art-museum-through-nov-8-2009/

Mori Art Muuseum.
Selline vaade on Mori tornist Tokyole. Väga romantiline.




www.mori.art.museum

Arkan hommikul ja keda ma esimesena naen!

Scottie Wrighti!!!!!!!!!!!!!!!!!
Seisis ukse taga ja viskas nalja!
Ma seda nalja siin ei kirjelda: liiga isiklik:P
Maailmakuulus jazzmuusik. Just näitas ETVst miskit saadet kus ta oli.
http://www.youtube.com/watch?v=HP41co1jAAI

Identiteet- ja üleüldse, mis teeb inimesest kunstniku?

Puhh!
Kunstilaagrites, nagu see siin, on kuhjaga erinevaid egosid.
Lisaks veel erinevad rahvusi.
Ma avastasin, et iseennast eestlasena määratlen ma läbi suurte ja tugevate naabrite: jöuluvana ja venelased.
Ometigi jöudis täna hommikul minuni arusaamine, et mis siis, et Eesti populatsioon on sama suur, kui Tokyo Stationi(raudteejaam) päevane reisijate arv. Ikkagi tunnen ma tugevalt, et mul on Eestis 10 000 aastat vanad juured ja me oleme üks kuradima vana ja tugev rahvas.

Täna hommikul nägin muidu röömsameelse ameeriklase Dave pea kohal väga musta pilvekest.
Suure öhinaga alustas ta möödunud nädalal koostööd indialase Udega.

TEGELASED:

Tei:
nunnu daam, kunstiöppejöud kuskil(uurin välja) Jaapani ülikoolis tugev performancekunstnik ja tantsija, ema poolt jaapanlane, isa poolt ameeriklane.

Ameerika mees Dave, 40a..
meie seltskonna hing, töeline positiivne liider. Väga tore inimene.
Superhea suhtleja ja pisut isegi nagu natuke ebaameerikalik-
väga laia silmaringiga: judotreener, kikpoksija, skulptor, väikese inglise kooli direktor Jaapanis ja mida köike veel (esimene töö nooruses: alligaatoripüüdja).
Väga önnestunud segu karmist spordimaailmast ja diplomaatiast+kunst muidugi.
Skulptuurid on väga head. Ta on üles kasvanud Miamis, elanud Jaapanis ja tema skulptuurid oleks justkui segu millestki väga pöhjamaisest sortsukese Jaapaniga.
Ta on elanud siin 13a. ja nüüd kolinud New Yorki, et sealses kunstimaailmas läbi lüüa.

India mees Ude, 31a....
TOHUTU! egoga kunstnik, nn, töeline kunstnik.
Meeletu töövöimega, raiub kivi nii, et vaatajal tuleb pisar silma. Müüb om töid kuulsatele kollektsionääridele.
Aga milline ego!
Tema pöhiline lause kölab umbes nii: aga meil seal Indias...sa ju ometigi tead Kranatakakta ubo-lumbut?
Mina: Möh?
Tema:Kuidas nii? Sa ei teagi???? Appikene!
Ja siis ta peab maha pika loengu laheda puristava aktsendiga India kunstimaailma tippudest
(tal on muidugi ka pöhjust olla uhke, sest ta ise on üks nende seast).
Seletada ja öpetada meeldib talle väga, igal teemal
(mul on küll väga hea "switch off"-nupp, aga kui ta hakkas mulle päevade ja sünnitamise teemal loengut pidama, siis ma ei suutnud enam oma nuppu kinni hoida, tal endal lapsi muidugi pole).
Aga muidu.. ...selline väga armas.
Mnjah, karismaatiline, nagu Tei Kobayashi ütles.

Möödunud on nädal ja köik punnitavad , et oma installatsioonid valmis saada.
Ude on ette vötnud suure kohaspetsiifilise taiese loomise.
Ta teeb metsa erinevaid elukaid maas vedelevast metsapudist ja bambuskarkassi peal hakkab kohe elama üle seitsme meetri pikkune karvane olend.
Draakoni loo kirjutan hiljem üles.

Algselt plaanitud koostöö Ude ja Dave vahel näeb praegu välja selline:
Dave on oma nurgakese looduskunsti kiiresti ja korralikult valmis meisterdanud ja ta käib ringi ja ajab omi asju.
Ude töö on nii massiivne, et ta organiseerib endale abilisi, pea kõik on talle korilasi mänginud ja elukatele karvu selga tassinud. Kuna ta on Indias paljudes residentsides olnud on ta harjunud, et teda aidatakse-Indias lihtsalt on palju odavat tööjöudu. Jaapanis on palju abilisi, kes tahavad pönevaid välismaa kunstnikke korraks näha ja nipponi viisakusele kohaselt, ei suuda nad ei ütelda, kui abi palutakse.
Tundub, et Dave justkui tunneks süümekaid, et tema oma valmis töö körvalt enam Udet aidata ei viitsi, kuna tollel on niigi palju abilisi.
Igatahes oli ta täna hommikul puhisev ja punane ja ei suutnud oma emotsioone varjata.

Tänahommikune must pilveke Dave pea kohal aga paisus löpuks toredaks vestluseks Teiga,
kus teemaks oli,
kas Damian Hirst ja teised "suured kunstnikud"(kes tegelikult on pigem korporatsioonid, kui kustnikud)
on ikka nn. "töelised kunstnikud" vöi on päriskunstnikud need, kes algusest löpuni oma töö ise valmis teevad, ilma meistrite abi kasutamata?

Ja kui ma siis kuulasin nende vestlust, mis libises sujuvalt mingil hetkel mujale,
ja kui ma siis mötlesin sellele,
et kas vöib olla nii,
et pisitillukese osa
ühe hea kunstniku ja superhea suhtleja-seltskonnainge, ameeriklase,
seletamatuna tunduvast pahameelest kunstiprojektis indialase vastu moodustab hoopis, see,
et tal ei ole seda tugevat juurte-tunnet, mis on olemas vanadel rahvastel???

Aga alati vöivad mängus olla ka naised.

eeeh, kirjutaks veel, aga Joshi-san söidutab daami kohe kohalikku suurde tööriistapoodi.
Joyful Honda.

Mis ma siin siis teen...olen kuulus, sest kõik mäletavad mind ja lisaks peetakse mind väga rikkaks põhjamaa kunstnikuks:)))

Maastikku kunstin.
http://abikoe.com


Olen rahvusvahelisel maastikukunstifestivalil Abiko Open Air Festival.
Giooglemapsiga voiks isegi naha, kus ja mis.
Korra varem k:isin aastal 2006.
Majanduslanguse tottu on festivali eelarve pea olematu aga seltskond selle eest super.
Kohale on kutsutud vinged tegijad üle ilma.
Dave, ameeriklane, pühkis jaapani tolmu jalgelt, sest siin olla liiga vähe ruumi skulptuuride jaoks ning kobis tagasi New Yorki, et seal läbi lüüa-eks ta seda teebki.
Austriast Helga, väärikas daam Habsburgidest,
Islandilt Mireya, kes väärib omaette peatükki ja Vidir, tema mees ,
India noor tõusev täht Udey skulptuurimaailmas(oksjonil müüakse taies maha sellise hinnaga, et tüüp elab nagu kuninga kass mitu aastat),
Koreast väga hea noor skulptor ja festivalikorraldaja Sung-Baeg ja
perfokakunstnik A-Young.
Ameerika-Jaapani päritolu Teiga kohtumine oli omaette elamus-sest, mis seal edevust salata, ikka on tore tunda inimest,kes on liigub samas seltskonnas Damien Hirstiga.
Ja tema abikaasa:DDD
Vaatan ükspäev, õuel longib lohvakates dressides ja sussides eurooplane,
isegi pisut põhjamaine mees (pärast tuli välja, et Taanist).
Nojah olgu, ju ta on kohalik ja lippas üle hoovi meid kaema.
Siis tuli välja, et ta on pisikese armsa Teikese abikaasa ja supermodell kohalikus telemaailmas...see seletab ka dressid-sest kui sa teles reklaamid uhkeid ülikondi ja brände, siis siniste silmade ja heleda peaga pole just lihtne massi sulanduda.

...ja MINA,
pisikesest Eestist...
teist korda juba,
sest neile meeldis mu töö eelmine kord ja valgus selles ja kindlasti olen ma väga rikas põhjamaa kunstnik, et nii kaugelt kohale jaksan sõita (niiviisi arvasid linnavalitsuse härrad, kelledest üks oli Soomes käinud ja ütles, et kallis on see eluke meil seal-ja Jaapanit peetakse kalliks riigiks).

Linnavalitsuse välissuhete mees ja tõlk, selline 50+ šovinist;
või isegi nii ei saaks öelda,
sest lihtsalt elukorraldus ja naiste-meeste maailm ja suhted on seal teist moodi...väga vanaaegsed...raamides..
Mõlemad sugupooled jälgivad oma kohta siin päikese all.
Naised on mimmud ja armsakesed kõrge vanuseni ja kannavad oma rolli.
Tõelistel meestel on kuri samurai nägu peas ja aeg-ajalt vaadatakse naisterahva poole silmis hävitav laserpilk. Mehed rabavad tööd teha, kohustuslikus korras käivad õhtuti kolleegidega joomas ja karaoket laulmas, stressavad selle pärast, et ei saa koju ja omaette olemise aega ning vaevlevad pidevas unepuuduses.Magavad rongis-kogu aeg.
Naised saavad lapsed ja korraldavad kodumajapidamist.
Abikaasadena kohtutakse alles pensionile jäädes. Selleks ajaks ollakse lahku kasvatud, ei tunta inimest oma kõrval ning aasta 2009 kasvavaks trendiks majanduskriisis on see, et armsad vanaprouad koksavad oma mehe maha-sest mis sa ikka sellisega teed, kes on sulle võõras, ei jaga maad ega mütsi kodus ning vajab kohe-kohe pampersite vahetust.

Muidugi, see jääb olemata, kui taibatakse lahutada. Peale lahutust ei ole meest ja isa oma lastele naise jaoks enam olemas. Lahutus on nii suur häbiasi, et pigem näidatakse kogukonnale, et kõik on korras ning teinepool elab lihtsalt mujal ja teeb tööd. Salatud elud...

Miks ma sellest rääkima hakkasin. See tõlk mees istus ühel õhtul kogunemispunktis koos kolleegiga ja mina nende vastas. Hakkasin ühega neist lobisema,
välissuhte-onu tõlk vaatas minust läbi: noh, noor, ilus eurooplanna-mis temaga ikka rääkida.
Aga pikapeale läks ta silm suureks ja võttis vestlusest osa.
Teemaks oli meil majandus, kriis, jaapani ministri fopaa ÜRO tippkohtumisel, kus sell purjuspäi ja lällutades ei suutnud oma kõnet pidada ja lõpuks magama jäi, tagasi kodus, tegi enesetapu...lisaks olid just valimised olnud ja 50 aastat võimul olnud partei kukkus ning uusi tuuli oodati kogu Japoonias ja veel oli Obamal plaan saareriiki külastada...noh, kõik selline välispoliitiline üldine jutt, mida igalt poolt kuuleb.
Ühesõnaga, lõppeks lobisesime tunnikese ja härrad koogutasid hüvastijätuks sügavalt.
Noh, me eestlased oleme ju nii tillukesed, et peame kõiki maailma uudiseid teadma:)



Hetkel on koikide t::tegemise peatanud tugev vihmasadu ja mul on hea meel, et ma ei alustanud oma istallatsiooni yles panekut. Festivali avapidu on 1.nov, kuid juba praegu kaivad inimesed uudistamas ja piilumas esitluspaiku.
Tana joudsid kohale ka kunstnik Koreast, kohalik Kobest(700 km) kauguselt-vaga vinge perfomance- ja maastikukunstnik. Ja ma kohe pean r::kima Kaneko-sanist. Taat on 74 aastat vana ja avastas peale pensionile j::mist, et temas elab kunstnik. Kaneko-san tootas aastaid Stockholmis radioloogia professorina. Koik ta tehnilised kunstiteosed sobiks kaunistama ja roomustama meie oma teaduskeskust Ahhaa. Lisaks on tal ka vaga kihvtid ehted.

Toto.

On Jaapani suurim(?, jah ma arvan küll) santehnika firma.
Öhtud on külmad ja eriti mönus on minna ja istuda soojale prill-lauale ja vaadata wc-poti pulti.
Eriti tore vöib see olla veel pöiepletikuga-mitte, et pöiepöletik tore oleks.

Aga otsustasin niikaua potil istuda,
kuni saan selgeks kuidas töötab dušš naistele ja lihtsalt tagumikule ning mis tunne on tagumist poolt föönitada.
Mis vahet on naiste ja tagumiku duššil?
Naiste dušš on pehmema survega
ja lihtsalt tagumikule dušš on nagu survepesu.
Kui ma nüüd meenutan möne mehe karvast perset, siis ma saan aru küll miks
(köik need kakakellukese naljad, mida muide erinevast rahvusest mehed teatud joobeastmes räägivad).

Räägi inimestega!!!

Aa, ja lahe lugu juhtus eile.
Läksin Tokios raudteejaama ja vaatasin,
et üks ameeriklase näoga mees seisis keset jaama,
tahtsin ta käest kysida,
kas ta teab juhatada mulle elektroonikapoodi
ja millisest väravast ma peaks minema,
et Abiko rongile saada
...
ja täna hommikul,
kui ma ärkasin, siis seisis see mees meie ööbimispaigas ja röögatas:
hei, ma nagin sind eile Uenos(raudteejaamas)!!!!

Ta oli vaadanud, kuidas ma edasi-tagasi könnin ja oli arvanud, see naeb valja nagu kunstnik ja ta tahtis kysida mu kaest telefoni, et oma söpradele helistada.
Paar korda juba avas suu ja ma ka, aga mötlesin, et tühja kah, äkki jääme veel lobisema ja jään rongist maha.
Krt, peab ikka inimestega rääkima!!!,
Sest pärast tuli välja, et ta oli pikalt Jaapanis elanud ja läks öhtul pidutsema ja sushit sööma ühe ärimehest söbra juurde.
Oleksin raudselt temaga kaasa läind ja Tokio ööeluga tutvunud.

17.oktoober (Eestis on samal ajal veel 16.oktoober).

Kohtusin eile Tokios ühe eestlannaga, kes elab siin , on abielus iraanlasega, räägivad omavahel jaapoonot ja töötab kinnisvaräris. Ta juhatas mulle kätte 6-korruselise mänguasja- ja jaapani elustiilipoe, kus veetsin 2!!!tundi
Sain Tuudule pisikese roboti ja äärepealt oleks raisanud kogu oma raha, üleüldse on Jaapanis väga raske olla ilma ostmata, sest siin on nii tohutu palju igasugu lahedat kraami, ei hakka käekottidest ja Shiseido kosmeetikast rääkimagi-see on ni münus ja nii kuradi kallis Euroopas(sampoon, mis maksab Kaubamajas 400 eeku on siin 38 krooni).Oeh, ja muidugi keraamika! Aga lennukile lastakse vaid kerge kohvriga inimesi.
Koju tagasi söitsin pool maad jänest(rongipilet on kallis) neil on spetsiaal turvaväravad, kust saab sisse joosta, et rongile kiirustada, aga välja ei saa ilma piletita. >A, kui osta odavaim pilet ja pärast turvaonule teha suured manga-silmad ja öelda, et ma kaotasin pileti ja tulin peale eelmisest jaamast, siis maksad natuke juurde.
Vahepeal oli kohale jöudnud skulptor Indiast, täitsa uskumatu aktsendiga sell. Ja pakkus daamidele india maisutusi-puhta höbedaga kaetud. Islandlanna,kes siin on on vip omal maal ja kohutav joodik-hommikul alustab ja öhtul on purulakku täis-aga nalja saab.

Lahe, et kohalikud taadid mäletavad mind nimepidi ja mu vana kööm austaja on ka platsis-önneks on ta pisut tagasihoidlikum seekord (3x üle vasaku).
Homme hakkan bambust raiuma ja oma platsi puhastama.
Aa, ja see ameerika sell rääkis mägedes olevast tohutust vabaöhu skulptuuripargist, kus on uskumatu väljapanek klassikuid. Iii, alati on vähe aega. Töesti, osta vöi 8 tonnine pilet ja kevadel tagasi, et ringi kolada.


Hetkel õhtu, köht täis sashimit, mille sisse oli kirsiöie muster tehtud. Meie ööbimispaiga küljes on joogiautomaat, kust saab sooja purgi-lattet ja jogurtivett(jube hea, sedagi tooks eesti 2 kohvrit)

igaks juhuks

üks leht vahel
http://www.tokyoartbeat.com/tablog/entries.en/2007/04/unwritten_dialogues_an_intervi.html

Tokios on soe, tahaks kohe Kyotosse ka minna!

Toll.
Sörmejäljed ja foto.

Enne kodust väljumist ei kontrollinud ma 500-dat korda üle,
kas mul on pass kaasas vaid vahetasin saapaid ja kingi.
Konts oli ülekaalus.
Tunnen end 2,5 meetrise modellina.
Jaapani tollis ütled, et oled kunstnik ja kohe näitavad sulle pilte, mida ei tohi maale tuua; kahtlased kotid valge pulbriga, kokalehed, süstlad ja muud relvad.
Tolliametnikuks tuleb valida mees,
abiks on pikkus, elegaant välimus ja blond pea,
et ametnik ei uuriks kohvris olevat kartulikotti edasi ja ma saan öelda,
et see on "womens things" kunstiprojekti jaoks
(kardulas on delikatess ja seda ei tohi maale tuua, samuti riisi, kuigi olen kuulnud, et on toodud verivorsti, hapukoort ja -kurki)....
Kolme musta leiva kohta on köige lihtsam öelda, et tegu on
"veri spessial estonian shokolaad breadiga".
Kohukesekarpi ta ei ava-önneks!
Muidu ta vist söönuks kogu selle hea ära.

Kas öhk löhnab sama magusalt nagu viimane kord ja kas lennujaama küljes on sigaretiautomaati?
Kui jah, siis ma topin mündid masinasse ja teen oma esimese Citrus Fresh Mentholi.
Eestis ei maksa suitsu peale raha raisata, sest tubakas maitseb nagu tuvisitt.

Saan vaevu ukse juurde, kui Hiro mulle vastu kargab.
Ahjaa, muidugi-ma ju ei kirjutanud talle, mis mu lennu number on.
Piisab kellaajast, arvasin ma,
aga tegu on ikkagi tohutu lennujaamaga,
kuhu tuleb miljoon ja kaks lendu päevas.
Önneks tuli samal ajal sisse teine lend Bangkokist.

Lend.

Alati üle Eesti lennates ei näe ma oma ilusat kodumaad,
sest selle kohal on kuradima paks, madal ja must pilvemass-
selline, nagu pöhjakörbend öunamoos.
Aga pealpool pilvi särab päike.

Minek

Ärge pange tähele, et mul ööde asemel on ööd, laenasin tuttavalt saarlaselt läpakat.

Buss.
Tartu-Tallinn.
Sadam.
Helsinki.
Sai end Eesti küljest lahti rebitud.
Kroonilise armujana on mul hästi arenenud sms-mälu, nii et kõik oma soovid palun mulle saata smsina. Näiteks Kati, kes tahab saada rohelist õunakujulist pärfüümi.

Helsinki.
Ööbin söbrantsi pool. Ta ise on muidugi hetkel kodus töötuks käimas ja mina olen samas majas koos pisikese eesti ehitajate brigaadiga.
Looduses on asjalood nii, et kui üks emane silmapiirile ilmub, siis ajavad isaslinnud suled eriti puhevile ja vöib-olla toimub väike turniir.
Önneks on füüsilist tööd rabavad ehitusmehed väsinud ja kuuldes söna "galerii" vallandab see nende ajus reaktsiooni, mida vöiks vörrelda eriti kange unerohuga.


Hommikul söidutab pealik mind Vantaa lennujaama.
Pariis,
Charles de Gaulle.
Kirjud puud ja pöösad.
Lennujaam on uhke, soe ja korralik
Prantsusmaal käies peab istuma kohvikus ja jooma ühe kohvi ja sööma peakaanipiruka
(tglt, pekaanipiruka, vigu parandades tundus aga peakaanipirukas ka toreda sönana, nii et jäi alles).

Tömmu preili leti taga saab vaevu inglise keelest aru
+
on ta esimest päeva tööl ja lihtsalt jöllitab mu valget parukat.
Kohvi maitseb sama kehvalt nagu ühes Ülikooli körval asuvas kohvikus,
nime ei nimeta,
aga ühel päeval ütles tolle kohviku omanik,
et tema siia tudengeid sisse ei lase.
Pirukas on hea.
Jooksen lennukile minekut enne vetsust läbi, et
a) mitte ukerdada kitsas lennukipeldikus
b) vaadata, milline näeb välja kohalik lennujaama wc-kultuur, olen ju minemas maailma puhtaimate wcde maale.(Ps, Hollandi wc-d on j-ä-l-e-d-a-d)

Uksel jooksen kokku kahe pisikese leopardimustrisse riietatud jaapanlannaga, kes on tulnud Euroopa shopingutuurilt.
Lennukis on mul aknakoht ja samad pisikesed tähnilised istuvad mu körvale.
Pistan niiske salvräti ninale, vaatan läbi une "Seraphine" filmi, lükkan jalad seinale-arvaku lennukitäis jaapanlasi jalgadest mida tahavad, aga ma ei kavatse trombi saada. Möned viisakad kombed on tervist kahjustavad-eriti pikal lennureisil. Önneks on pime. Siberit ei näe seekord.
Eelmisel lennul üle pisikeste ugri-sugulaste lennates oli väga selge öö ja ühel hetkel jäin jöllitama roosakalt helendavaid pilvi. Vaatasin alla ja nägin TOHUTUID naftapuurtorne, leegilondid otsas lennukitiibu limpsamas.
See on kindlasti üks filmijuppidest, mis enne surma taas esitusele tuleb.
Tsiuh ja kohal, suutsin isegi magada.