Toll.
Sörmejäljed ja foto.
Enne kodust väljumist ei kontrollinud ma 500-dat korda üle,
kas mul on pass kaasas vaid vahetasin saapaid ja kingi.
Konts oli ülekaalus.
Tunnen end 2,5 meetrise modellina.
Jaapani tollis ütled, et oled kunstnik ja kohe näitavad sulle pilte, mida ei tohi maale tuua; kahtlased kotid valge pulbriga, kokalehed, süstlad ja muud relvad.
Tolliametnikuks tuleb valida mees,
abiks on pikkus, elegaant välimus ja blond pea,
et ametnik ei uuriks kohvris olevat kartulikotti edasi ja ma saan öelda,
et see on "womens things" kunstiprojekti jaoks
(kardulas on delikatess ja seda ei tohi maale tuua, samuti riisi, kuigi olen kuulnud, et on toodud verivorsti, hapukoort ja -kurki)....
Kolme musta leiva kohta on köige lihtsam öelda, et tegu on
"veri spessial estonian shokolaad breadiga".
Kohukesekarpi ta ei ava-önneks!
Muidu ta vist söönuks kogu selle hea ära.
Kas öhk löhnab sama magusalt nagu viimane kord ja kas lennujaama küljes on sigaretiautomaati?
Kui jah, siis ma topin mündid masinasse ja teen oma esimese Citrus Fresh Mentholi.
Eestis ei maksa suitsu peale raha raisata, sest tubakas maitseb nagu tuvisitt.
Saan vaevu ukse juurde, kui Hiro mulle vastu kargab.
Ahjaa, muidugi-ma ju ei kirjutanud talle, mis mu lennu number on.
Piisab kellaajast, arvasin ma,
aga tegu on ikkagi tohutu lennujaamaga,
kuhu tuleb miljoon ja kaks lendu päevas.
Önneks tuli samal ajal sisse teine lend Bangkokist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment