Mis ma siin siis teen...olen kuulus, sest kõik mäletavad mind ja lisaks peetakse mind väga rikkaks põhjamaa kunstnikuks:)))

Maastikku kunstin.
http://abikoe.com


Olen rahvusvahelisel maastikukunstifestivalil Abiko Open Air Festival.
Giooglemapsiga voiks isegi naha, kus ja mis.
Korra varem k:isin aastal 2006.
Majanduslanguse tottu on festivali eelarve pea olematu aga seltskond selle eest super.
Kohale on kutsutud vinged tegijad üle ilma.
Dave, ameeriklane, pühkis jaapani tolmu jalgelt, sest siin olla liiga vähe ruumi skulptuuride jaoks ning kobis tagasi New Yorki, et seal läbi lüüa-eks ta seda teebki.
Austriast Helga, väärikas daam Habsburgidest,
Islandilt Mireya, kes väärib omaette peatükki ja Vidir, tema mees ,
India noor tõusev täht Udey skulptuurimaailmas(oksjonil müüakse taies maha sellise hinnaga, et tüüp elab nagu kuninga kass mitu aastat),
Koreast väga hea noor skulptor ja festivalikorraldaja Sung-Baeg ja
perfokakunstnik A-Young.
Ameerika-Jaapani päritolu Teiga kohtumine oli omaette elamus-sest, mis seal edevust salata, ikka on tore tunda inimest,kes on liigub samas seltskonnas Damien Hirstiga.
Ja tema abikaasa:DDD
Vaatan ükspäev, õuel longib lohvakates dressides ja sussides eurooplane,
isegi pisut põhjamaine mees (pärast tuli välja, et Taanist).
Nojah olgu, ju ta on kohalik ja lippas üle hoovi meid kaema.
Siis tuli välja, et ta on pisikese armsa Teikese abikaasa ja supermodell kohalikus telemaailmas...see seletab ka dressid-sest kui sa teles reklaamid uhkeid ülikondi ja brände, siis siniste silmade ja heleda peaga pole just lihtne massi sulanduda.

...ja MINA,
pisikesest Eestist...
teist korda juba,
sest neile meeldis mu töö eelmine kord ja valgus selles ja kindlasti olen ma väga rikas põhjamaa kunstnik, et nii kaugelt kohale jaksan sõita (niiviisi arvasid linnavalitsuse härrad, kelledest üks oli Soomes käinud ja ütles, et kallis on see eluke meil seal-ja Jaapanit peetakse kalliks riigiks).

Linnavalitsuse välissuhete mees ja tõlk, selline 50+ šovinist;
või isegi nii ei saaks öelda,
sest lihtsalt elukorraldus ja naiste-meeste maailm ja suhted on seal teist moodi...väga vanaaegsed...raamides..
Mõlemad sugupooled jälgivad oma kohta siin päikese all.
Naised on mimmud ja armsakesed kõrge vanuseni ja kannavad oma rolli.
Tõelistel meestel on kuri samurai nägu peas ja aeg-ajalt vaadatakse naisterahva poole silmis hävitav laserpilk. Mehed rabavad tööd teha, kohustuslikus korras käivad õhtuti kolleegidega joomas ja karaoket laulmas, stressavad selle pärast, et ei saa koju ja omaette olemise aega ning vaevlevad pidevas unepuuduses.Magavad rongis-kogu aeg.
Naised saavad lapsed ja korraldavad kodumajapidamist.
Abikaasadena kohtutakse alles pensionile jäädes. Selleks ajaks ollakse lahku kasvatud, ei tunta inimest oma kõrval ning aasta 2009 kasvavaks trendiks majanduskriisis on see, et armsad vanaprouad koksavad oma mehe maha-sest mis sa ikka sellisega teed, kes on sulle võõras, ei jaga maad ega mütsi kodus ning vajab kohe-kohe pampersite vahetust.

Muidugi, see jääb olemata, kui taibatakse lahutada. Peale lahutust ei ole meest ja isa oma lastele naise jaoks enam olemas. Lahutus on nii suur häbiasi, et pigem näidatakse kogukonnale, et kõik on korras ning teinepool elab lihtsalt mujal ja teeb tööd. Salatud elud...

Miks ma sellest rääkima hakkasin. See tõlk mees istus ühel õhtul kogunemispunktis koos kolleegiga ja mina nende vastas. Hakkasin ühega neist lobisema,
välissuhte-onu tõlk vaatas minust läbi: noh, noor, ilus eurooplanna-mis temaga ikka rääkida.
Aga pikapeale läks ta silm suureks ja võttis vestlusest osa.
Teemaks oli meil majandus, kriis, jaapani ministri fopaa ÜRO tippkohtumisel, kus sell purjuspäi ja lällutades ei suutnud oma kõnet pidada ja lõpuks magama jäi, tagasi kodus, tegi enesetapu...lisaks olid just valimised olnud ja 50 aastat võimul olnud partei kukkus ning uusi tuuli oodati kogu Japoonias ja veel oli Obamal plaan saareriiki külastada...noh, kõik selline välispoliitiline üldine jutt, mida igalt poolt kuuleb.
Ühesõnaga, lõppeks lobisesime tunnikese ja härrad koogutasid hüvastijätuks sügavalt.
Noh, me eestlased oleme ju nii tillukesed, et peame kõiki maailma uudiseid teadma:)



Hetkel on koikide t::tegemise peatanud tugev vihmasadu ja mul on hea meel, et ma ei alustanud oma istallatsiooni yles panekut. Festivali avapidu on 1.nov, kuid juba praegu kaivad inimesed uudistamas ja piilumas esitluspaiku.
Tana joudsid kohale ka kunstnik Koreast, kohalik Kobest(700 km) kauguselt-vaga vinge perfomance- ja maastikukunstnik. Ja ma kohe pean r::kima Kaneko-sanist. Taat on 74 aastat vana ja avastas peale pensionile j::mist, et temas elab kunstnik. Kaneko-san tootas aastaid Stockholmis radioloogia professorina. Koik ta tehnilised kunstiteosed sobiks kaunistama ja roomustama meie oma teaduskeskust Ahhaa. Lisaks on tal ka vaga kihvtid ehted.