Puhh!
Kunstilaagrites, nagu see siin, on kuhjaga erinevaid egosid.
Lisaks veel erinevad rahvusi.
Ma avastasin, et iseennast eestlasena määratlen ma läbi suurte ja tugevate naabrite: jöuluvana ja venelased.
Ometigi jöudis täna hommikul minuni arusaamine, et mis siis, et Eesti populatsioon on sama suur, kui Tokyo Stationi(raudteejaam) päevane reisijate arv. Ikkagi tunnen ma tugevalt, et mul on Eestis 10 000 aastat vanad juured ja me oleme üks kuradima vana ja tugev rahvas.
Täna hommikul nägin muidu röömsameelse ameeriklase Dave pea kohal väga musta pilvekest.
Suure öhinaga alustas ta möödunud nädalal koostööd indialase Udega.
TEGELASED:
Tei:
nunnu daam, kunstiöppejöud kuskil(uurin välja) Jaapani ülikoolis tugev performancekunstnik ja tantsija, ema poolt jaapanlane, isa poolt ameeriklane.
Ameerika mees Dave, 40a..
meie seltskonna hing, töeline positiivne liider. Väga tore inimene.
Superhea suhtleja ja pisut isegi nagu natuke ebaameerikalik-
väga laia silmaringiga: judotreener, kikpoksija, skulptor, väikese inglise kooli direktor Jaapanis ja mida köike veel (esimene töö nooruses: alligaatoripüüdja).
Väga önnestunud segu karmist spordimaailmast ja diplomaatiast+kunst muidugi.
Skulptuurid on väga head. Ta on üles kasvanud Miamis, elanud Jaapanis ja tema skulptuurid oleks justkui segu millestki väga pöhjamaisest sortsukese Jaapaniga.
Ta on elanud siin 13a. ja nüüd kolinud New Yorki, et sealses kunstimaailmas läbi lüüa.
India mees Ude, 31a....
TOHUTU! egoga kunstnik, nn, töeline kunstnik.
Meeletu töövöimega, raiub kivi nii, et vaatajal tuleb pisar silma. Müüb om töid kuulsatele kollektsionääridele.
Aga milline ego!
Tema pöhiline lause kölab umbes nii: aga meil seal Indias...sa ju ometigi tead Kranatakakta ubo-lumbut?
Mina: Möh?
Tema:Kuidas nii? Sa ei teagi???? Appikene!
Ja siis ta peab maha pika loengu laheda puristava aktsendiga India kunstimaailma tippudest
(tal on muidugi ka pöhjust olla uhke, sest ta ise on üks nende seast).
Seletada ja öpetada meeldib talle väga, igal teemal
(mul on küll väga hea "switch off"-nupp, aga kui ta hakkas mulle päevade ja sünnitamise teemal loengut pidama, siis ma ei suutnud enam oma nuppu kinni hoida, tal endal lapsi muidugi pole).
Aga muidu.. ...selline väga armas.
Mnjah, karismaatiline, nagu Tei Kobayashi ütles.
Möödunud on nädal ja köik punnitavad , et oma installatsioonid valmis saada.
Ude on ette vötnud suure kohaspetsiifilise taiese loomise.
Ta teeb metsa erinevaid elukaid maas vedelevast metsapudist ja bambuskarkassi peal hakkab kohe elama üle seitsme meetri pikkune karvane olend.
Draakoni loo kirjutan hiljem üles.
Algselt plaanitud koostöö Ude ja Dave vahel näeb praegu välja selline:
Dave on oma nurgakese looduskunsti kiiresti ja korralikult valmis meisterdanud ja ta käib ringi ja ajab omi asju.
Ude töö on nii massiivne, et ta organiseerib endale abilisi, pea kõik on talle korilasi mänginud ja elukatele karvu selga tassinud. Kuna ta on Indias paljudes residentsides olnud on ta harjunud, et teda aidatakse-Indias lihtsalt on palju odavat tööjöudu. Jaapanis on palju abilisi, kes tahavad pönevaid välismaa kunstnikke korraks näha ja nipponi viisakusele kohaselt, ei suuda nad ei ütelda, kui abi palutakse.
Tundub, et Dave justkui tunneks süümekaid, et tema oma valmis töö körvalt enam Udet aidata ei viitsi, kuna tollel on niigi palju abilisi.
Igatahes oli ta täna hommikul puhisev ja punane ja ei suutnud oma emotsioone varjata.
Tänahommikune must pilveke Dave pea kohal aga paisus löpuks toredaks vestluseks Teiga,
kus teemaks oli,
kas Damian Hirst ja teised "suured kunstnikud"(kes tegelikult on pigem korporatsioonid, kui kustnikud)
on ikka nn. "töelised kunstnikud" vöi on päriskunstnikud need, kes algusest löpuni oma töö ise valmis teevad, ilma meistrite abi kasutamata?
Ja kui ma siis kuulasin nende vestlust, mis libises sujuvalt mingil hetkel mujale,
ja kui ma siis mötlesin sellele,
et kas vöib olla nii,
et pisitillukese osa
ühe hea kunstniku ja superhea suhtleja-seltskonnainge, ameeriklase,
seletamatuna tunduvast pahameelest kunstiprojektis indialase vastu moodustab hoopis, see,
et tal ei ole seda tugevat juurte-tunnet, mis on olemas vanadel rahvastel???
Aga alati vöivad mängus olla ka naised.
eeeh, kirjutaks veel, aga Joshi-san söidutab daami kohe kohalikku suurde tööriistapoodi.
Joyful Honda.
No comments:
Post a Comment